...ka selle laupäevaga tehtud ja liistud pandud.
Sel künkal algas imeline aas...
Vaimne teekond, loodus, pärimuskultuur, vintage
Translate/tõlge
pühapäev, 7. aprill 2024
pühapäev, 31. märts 2024
Kevadpühad tulid kevadise soojusega, ....
...mida aga ei pidanud kauemaks jätkuma kui homseni,
nädala jooksul lubab päeval 1 kraad sooja ja mõnel öösel viis kraadi külma.
Eile õhtul oli eemal jõe kohal ja heinamaal udu.
Täna oli õues 17 kraadi sooja.
Eile õhtul õue kuivama pandud pesu oli täna ennelõunal juba kuiv.
Maakodu aias õitsesid ainult topeltlumikelluksed ja märtsikellukesed.
Muud taimed olid ainult rohelised ninaotsad mullast välja pistnud.
Värvisime sibulakoortega mune.
Mees tõi kevadpühadeks huvitavate värvidega lilli, tean, et need on tulikalised, ranunculus, aga eestikeelset nime ei tea.
Panime elutoas tapeedi lõpuni.
Järgmine lähinädalate ettevõtmine on elutuppa põrand paigaldada.
neljapäev, 28. märts 2024
Aili Paju ,,Tagasi Tuulemaale''
Teose tutvustus:
„Tagasi Tuulemaale“ on pihtimuslik lugu, mis saab alguse rongis võrokesest memme hingesoojast naeratusest. Ootamatult triivivad mällu ladestunud pildid pinnale.
Millist eksistentsiaalset jõudu ja vaprust tähistab rünnakute all elanud paikne talupere, kes hoidnud oma keelt, maad, metsa... Millist ellujäämise tähendust kannavad meietundega peresidemed, millega taastati ühe sajandi jooksul koguni kaks korda pisipiiririigi iseseisvus.
Dokumentaalse vestluse teljeks on koolitüdruku, üliõpilase, arsti lüürilised elamused kodusest loodusest ja suundumused ateistliku, totalitaarse süsteemi tingimustes.
Kuidas on totalitarismis hulpinud hing saanud olla usaldusväärne, hooliv, uljas ja kanda enese südamepõhjas lootust - ühel päeval oleme nagunii vabad!
Aili Paju on armastatud kirjanik, taime- ja loodusravi propageerija, arst, teadlane, Tartu Ülikooli professor, kelle sulest on ilmunud mitukümmend raamatut.
Minu märkmed:
lk 51 Kui ostsin maakodu, vaevas mind algul probleem, ega elutse siin rästikuid. (Minu senini suurim hirm).Pidev valvelolek, ajuti atavistlik# hirm roomajate ees oli saatnud mind lapsepõlvest peale. /---/
Mind lohutati, rästikuid polevat õues kordagi nähtud.(Täpselt sama luisati mulle, kui anti maja võtmed üle).Kui nägin puukuuris halgude vahel vilkaid sisalikke sehkendamas, rahunesin minagi.Tean, kus liiguvad sisalikud, seal madusid pole....(Lootsin sama, kui nägin aias mitmel pool armsaid pruunikaskuldseid sisalikke) Kuid nastiku ja rästikuga ma siiski kohtusin, ja huvitav, hirmust polnud jälgegi.
Nastikuga kohtusin hiljem oma aias. Esialgu ehmatasin, kui nägin siuglemas suurt madu peenra vahelt õuemurule. Muidugi arvasin, et tegemist on rästikuga, kuid kollased täpid ta põskedel ja jämenenud keskkoht kinnitasid, tegemist on äsjaeinestanud rahuliku nastikuga.
Mul olid jalas tugevad hollandi puukotad, trampsin ta järel ja noomisn teda. (Minu puhul ei aidanud ei trampimine ega karjumine, madu lamas rohu sees peidus rõngas rahulikult edasi, üks samm veel ja oleksin talle pahaaimamatult oma aias peale astunud). Nastik üritas pugeda peitu tihedasse ebaküdooniapõõsasse, sinna ei lasknud ma tal libiseda. Siis pöördus ta lauda poole. Ma jäin seisma. Loom ei kuulnud enam mu raskeid samme, temagi peatus, upitas korraks end maast üles, nagu madudel kombeks, ja vaatas tagasi. Mis ta nägi, ei tea, neil ju kehv nägemine, aga mu valjult öeldud sõnu pidi ta kuulma.(Mina tean, et madudel pole kõrvu, ta ei saanud midagi kuulda).
Ütlesin: mine, mine, ära tagasi tule, ole õnnelik, et eluga pääsed./---/
Naabrimees teatas, su teekurvil losutab keras suur madu. /---/Ma lõin ta eile siit minema, ütlesin, kui tagasi tuleb, läheb haprasti.
lk 113
Kõrvalepõikeks märge Tiibeti budismist, kus Roheline Tara, kui tähtsaim jumalus väljendab kaastundeprintsiibi naiselikku aspekti. Roheline Tara sümboliseerib valmisolekut rutata esimese palve peale appi kõigile elusolenditele./---/ Rituaali ajal tehakse Rohelisele Tarale ohverdusi/---/: et ei oleks haigust, kannatust, viletsust, sõda ja näljahäda, et oleks rahu igas riigis terves maailmas./---/ Märkimisväärselt sarnaneb tiibeti lugulaul meie iidse õunapuulauluga (lk 112).
lk 117 Maakodu on eestlaste unistus. Järelsõna asemel. Hommikul on ruumi, puhast õhku, linnulaulu ja...kui palju eesseisvaid töid./---/ Maaelu ei lase eestlastel zombistuda, palun väga, ellutärkamisvõime on alles, anna vaid võimalus tegutseda! Omamoodi hull mõte, aga küllap just nii vabaneb hing okupatsiooniajastu märkidest.
#Atavism ehk kõukumus on evolutsioonibioloogias nähtus, kus mingil organismil taasilmnevad kaugete esivanemate juba kadunud või redutseerunud tunnus(ed). Atavism on evolutsiooni mõttes tagasiminek, sest taasilmnenud tunnused olid kadunud juba mitu põlvkonda tagasi. Atavismi teeb võimalikuks see, et kunagi esivanematel esinenud tunnused on peidetult DNAs, kuid nende avaldumine surutakse dominantsete alleelide või teiste tegurite toimel maha; atavismi korral aga mahasurutud geenid mingil põhjusel avalduvad. Atavismi tunnused on näiteks saba esinemine inimesel, vaalade tagajalgade taasesinemine, külgmiste varvaste taasilmumine hobustel jpt.
pühapäev, 17. märts 2024
Sigrid Rausing ,, Kõik on suurepärane.Mälestusi Eesti kolhoosist''
Sigrid Rausing (Rootsi-Inglismaa) Kõik on suurepärane. Mälestusi Eesti kolhoosist
2014 Kirjastus Äripäev 264
lk Tõlkija inglise keelest Ivika Arumäe (klassiõde, hea tõlge).
Dokumentaalkirjandus? Mälestusteraamat?
1993. aastal saabus noor
antropoloog Sigrid Rausing Noarootsi Pürksi külla, et koguda materjali oma
doktoritöö jaoks. Lisaks doktoritööle valmis aasta jooksul kogutud materjalist
nüüd ka mälestusteraamat „Kõik on suurepärane”. See oli üleminekuaeg, mil
Nõukogude Liit oli lagunenud, kolhoosid laiali läinud, talv oli koletult külm
ja vaesus võttis maad. Inimesed kandsid annetustena Rootsist saadetud rõivaid
ja vannitube kaunistati tühjade šampooni-pudelitega. Rausingut hämmastab Eesti
metsiku looduse ilu ning vaikus ja rahu, kuid ka okupatsiooni jäetud jäljed nii
looduses kui inimestes. Ta tõmbab paralleele koduse Rootsiga ning sukeldub
põhjalikult rannarootslaste ja nende kultuuri ajalukku ning näitab Nõukogude
repressioonide ränka mõju ajaloolisele mälule. Autorist: Rausing on Rootsis sündinud
sotsiaalantropoloog, filantroop ja kirjastaja, kes kuulub Ühend-kuningriigi 100
kõige mõjukama naise hulka. Tema doktoritöö „Ajalugu, mälu ja identiteet
nõukogudejärgses Eestis: kolhoosi lõpp“ valmis 1997. aastal. Rausing on
kirjastuse Granta Books ja kirjandusajakirja Granta omanik ning
Ühendkuningriigi ühe suurima heategevusfondi Sigrid Rausing Trust rajaja. Tema
vanaisa Ruben Rausing oli Rootsi pakendikompanii Tetra Pak üks asutajatest.
Tegemist on teosega, mis
kirjeldab – ja tekitab – võõristust. See on võõra võõristus, kes ei taha või ei
saa päriselt siseneda maailma, mida ta uurib. Veel enam, see on võõristus
keskkonnas, kus samal ajal otsivad kohalikud ise viisi, kuidas võõristada
omaenda eilset normaalsust. Vaesus on raamatus peaaegu teise peategelase
staatuses. Hirmu vaesumise ees ja häbi selle pärast saab uputada erinevatesse
teadvuse ja tundlikkuse tuhmistamise viisidesse alkoholist üldise vaimse
kuhtumiseni.
https://kultuuritarbija60.blogspot.com/2014/07/sigrid-rausing-koik-oli-suureparane.html
https://kultuur.err.ee/302194/arvustus-rikkus-kui-patoloogia
Eesti Ekspress, nr. 38, 17
september 2014 vestlus Sigrid Rausingiga
Intervjuu autoriga:
Minu märkmed:
Indoeuroopa keelte hulka
eesti keel ei kuulu ja selle grammatika on nii keeruline, et tundub, nagu saaks
niisugune keel olla välja mõeldud ainult kaugel põhjas, kus hõimupealikel ja
need abilistel on pikkadel talveöödel olnud lõpmatult aega, et oma keelt
keerukamaks ihuda. (74 a)
Lk 100 blasfeemiaseadused. Eesti keeles on blasfeemia ,,pühaduseteotus", väljamaises kõnepruugis
pigem nagu jumalapilkamine, jumalaeitus, endale jumalike omaduste omistamine,
usujuhi solvamine või tema suhtes lugupidamatuse ülesnäitamine, teinekord ka
jumala nime kõvasti väljaütlemine, vandumine ja hulk muid tegevusi, millega
privilegeeritud vaimulikuseisus ja muud võimukandjad saavad piirata inimeste
mõtte- ja sõnavabadust, kaitsta end kriitika eest, tõsta end väljapoole
kritiseeritavate hulgast.
Raamatuid peidetakse,
saladusi hoitakse hoolega ja lootused luhtuvad, kultuuriline vaesus põimub läbi
materiaalse vaesusega. (lk 101 k)
Sionism on
rahvusvaheline juutide poliitiline liikumine, mis toetab juutide kodumaad
Iisraeli. Mõiste "sionism" võttis 1890. aastal kasutusele Viini
õpetlane Nathan Birnbaum. (102)
Egalitaarne
võrdsustav, võrdväärsust taotlev, nt egalitaarne haridus. Vastand elitaarne.
(103 ü)
Kui autor hakkas eesti
keelest aru saama…. – ja äkitselt sain ma kõigest aru. Korraks tundus, nagu
oleks mulle kingitud maagiline võime mõista lindude keelt; mõista seda, mille
kohta mu sisetunne ütles, et tegelikult ei tohiks ma seda mõista –
tesitsugususe eksootilise kattekihi alt hakkas paistma teistmoodi maailma
banaalsus.
Banaalne labane,
maotu, äraleierdatud, lame. Banaalne nali. (lk 191 ü)
…kui erinevad on teadmised –
konkreetsed teadmised, kuidas lehma lüpsta või sbulakoortega mune värvida, ja
kogemuslikud teadmised, nagu näiteks see, kui teravalt ja tugevalt kaseviht
saunas lõhnab. Mõtlesin ka sellest, kuidas tähendused kuhjuvad, ja kujunditest,
mis seostuvad vaesusega: puupliidid, kitsad raudvoodid, vanad riided, lööve laste
suu ümber, vet täis plekkämbrid, pruunid kuivanud seebitükid, kartulid ja kapsas.
Vaevase eluga kaasnev viin, tõmmud kortsulised näod, klaasistunud pilgud, kehaga
ühte sulavad riided, punased ja lõhenenud räpased käed. Kõik need sõnad on nii tähendusrikkad,
kui sa oled seda kõike tegelikus elus näinud ja sellega koos elnaud, ning täiesti
tähenduseta, kui ei ole. Alles nüüd, nii palju aastaid hi8ljem, hakkab sõnadest
tähendus tasahaaval välja nõrguma. (lk 196 a)
Eesti toidu puhul kehtis samasugune
ühetaolisus kui muudegi Eesti asjade puhul: eesti keeles kasutati ikka ja jälle
ühtesid ja neidsamu fraase, eestlaste korterites olid ühtmoodi sektsioonkapid ja
diivanid, nende kolhoosid olid kõik üsna phesugused, samamoodi nende riided, soengud
ja välimus. Erinevused kerkisid esile peamiselt kitsikusse sattudes: võimetus enesega
toime tulla, haaknõeltega kokku pandud riided, pesemata juuksed ning vaeste korterite
läppunud õhk. (198 ü)
Autori järelsõna reisist 10 a
hiljem koos abikaasaga samu paiku külastades.
Kronoloogia Eesti ajaloost 13.-14.saj. kuni 2008. Tänusõnad.
Kokkuvõtteks:
Igati väärt lugemine, kuigi pole narratiivi, sest tegu on dokumetaalproosaga. Pean ütlema, et mina nii ränka olukorda, vaesust, mustust, räpasust pole kunagi tundnud. Elasime küll ka maal, sovhoosis, ja tagasi Tallinnasse tulime perega aastal 1994. Aga ei meenu midagi koledat või eriti ränka viletust ja taoti nälga sellest ajast. Või oli just see õnn, et elasime maal, ei tea me seetõttu midagi Tallinnas võimutsenud maffiast ega kuritegevusest.
kolmapäev, 3. jaanuar 2024
Meelis Friedenthali romaanist ,,Mesilased´´
Meelis Friedenthali teine romaan
"Mesilased" (2012)
Romaani "Mesilased” sündmustik leiab aset 17. sajandi lõpus. Leideni ülikooli bakalaureusekraadiga lõpetanud Laurentius on saanud stipendiumi õpingute jätkamiseks Tartu ülikoolis. Ikalduse käes kannatav Liivimaa pole just kõige sõbralikum paik ning ülikoolis ja väljaspool seda hakkavad arenema sündmused, mis on kohati üpris hirmuäratavad. Meelis Friedenthali esikromaan "Kuldne aeg” pälvis 2004. aasta romaanivõistlusel kolmanda koha.
|
Vikipeediast:
Teos kirjeldab Leideni ülikoolis
bakalaureusekraadi omandanud ning seejärel Rootsi riigi stipendiumi saanud
üliõpilase Laurentius Hylase teekonda Tallinna sadamast Tartu Ülikooli ja elu
1696. aasta Tartus ligikaudu nädala vältel. Melanhoolse peategelase
sisekaemuste ja vestluste kaudu kirjeldab autor pikemalt nii toonase Liivimaa
olusid (sh ikaldust ja näljahäda, nõiaprotsesse, ettevalmistusi ülikooli
kolimiseks Pärnusse) kui ka tolleaegseid teaduslikke teooriaid (humoraalset
meditsiini, optikateooriaid, Robert Boyle'i korpuskulite teooriat jms).
"Sajandilõpu sünguse kirjeldused ongi "Mesilaste" üks parimaid
osi," kirjutab kriitik Peeter Helme.
Ehkki "Mesilastes" segunevad reaalsus, unenäod ja palavikunägemused, on raamatus ka ohtralt ajaloolisi motiive. Romaani tegelastena esinevad mitmed Academia Gustaviana ajaloolised õppejõud: rektor Jakob Friedrich Below, Sven Dimberg, Olaus Moberg, Gabriel Sjöbergh jt. Friedenthali sõnul on "tekst suures osas ajendatud minu doktoritöö temaatikast, mis tegeles silma ehituse ja nägemisest arusaamisega keskajal"
Kriitik Arno Oja juhib tähelepanu peategelase nime sümbolismile. Püha Laurentius on nii tulega seotud ametimeeste pühak (eesti rahvausundis tuntud tule eest kaitsva Lauritsana) kui ka raamatukoguhoidjate kaitsja, Friedenthal aga töötab Tartu Ülikooli raamatukogus. Nimi Hylas tuleneb seevastu vanakreeka sõnast hyle, mis tähendab ainet või mateeriat (sama nime kannab üks tegelastest George Berkeley teoses "Kolm dialoogi Hylase ja Philonouse vahel"). Oja võrdleb teost ka sama perioodi kirjeldava Mait Metsanurga romaaniga "Tuli tuha all".
Kristjan Sander nimetab teost "stiilseks, vähemalt Eesti ajaloolise proosa raames üksjagu originaalseks ning vaieldamatult asjatundlikuks filosoofiliseks jutustuseks".
Kriitik Sven Vabar näeb "Mesilastes" aga Tartu-romaani kui müstilise melanhoolse žanri esindajat: "Kuigi tegevus toimub 17. sajandil, on see Tartu-romaan par excellence ja kehtib ka 21. sajandil: kõik see endassekapselduv üksindus, melanhoolia ning huumorid, pime, vihm ja külm, hallutsinatsioonid ja labürintjad paralleelmaailmad, kompromissitu akadeemiline süvenemine, kuri silm, salapärased abistaja-neiud ning meekarva kollase valguse ihalus."
Lk 3:
Kogu aeg sadas vihma. Vihm oli mädandanud saagi põldudel, pannud hallitama
majade puust seinad, muutnud vetikaligedaks laevade tekilauad. Laurentius oli
juba mitu kuud söönud mädanenud leiba, elanud hallitavates majades ja viimasel
nädalal ka libisenud ligedal laevatekil. Must sapp kogunes temasse, nagu jõkke
torgatud toki otsa koguneb kõnts. Nüüd astus ta lõpuks kõikuvast paadist
sadamakaile, selle põhjamudasse rammitud palkide peale löödud libedatele
laudadele ja vaatas kõhklevalt ümbruskonnas ringi. Tuul puhus madalast taevast
hoogude kaupa veepritsmeid näkku ja ta proovis aru saada, milline on see maa,
kuhu ta enda vabal valikul oli tulnud. Lage, valge liiva ja üksikute
pillirootuttidega kaldariba ning ühtlased hallid pilved meenutasid väga seda
sadamat, kust ta oli teele asunud. Postilaeva mast paistis samasugusena halli
taeva taustal ning palakad, mis nendele olid tõmmatud, paistsid samasugused
hallid ja ilmetud nagu siis, kui ta oli teele asunud. Pikalt merre ulatuva
silla kõrval oli näha pooleldi porise vee alla mattunud muul ja selle otsas
vees kössitav vana vahimaja, mida ilmselt juba mõnda aega ei olnud keegi
kasutanud. Neid majavaresid oli kõikide sadamate juures ning vaatamata oma
armetusele sisendas selline pilt Laurentiusele miskipärast hoopis kindlust.
Siingi oli sadamaid ümber ehitatud, siingi laiendati uute laevade tarbeks,
vanad vahimajad jäeti maha.
Ta
ohkas ja kohendas närviliselt veest tilkuvat katet puuri peal.
Oma
varustuse kaasavõtmiseks ei pidanud ta kuigi palju pingutama – üks tammelaudadest
kokku löödud kast mahutas täielikult selle, mida ta oli pidanud vajalikuks
kooli kaasa võtta. See läks koos laeva trümmis veetava kaubaga tolli ning
ilmselt võis selle alles täna õhtul kätte saada. Laeva last, ka reisijate
isiklik pagas, vaadati hoolikalt üle ning pandi kirja kõik, mis võis vähegi
maksu alla käia. Sellega ei olnudki tegelikul muret, tal polnud seal suurt
midagi väärtuslikku, kõik tema vähesed isiklikud raamatud olid ka ametlikult
lubatud ja medikamente oli ta kaasa võtnud vaid minimaalselt. Raskusi valmistas
hoopis puur kaeluspapagoiga. Juba kodus oldi teda hoiatatud, et linnu
transportimine ei pruugi kõige lihtsam olla, ning olud, mida ta siit eest
leiab, võivad sellele saatuslikuks saada. Samas ei tahtnud ta kuidagi oma
seltsilisest loobuda ja otsustas pigem riskida. Praeguseks oli kõige suurem
mure saada lind võimalikult kähku külma vihma käest kuhugi soojemasse kohta.
Laurentius
pühkis laiaäärsest kübarast hoolimata silmadesse valgunud vihmavee ära, heitis
mantlihõlma alt pilgu taskukellale ja jäi otsima kedagi, kes võiks teda mingi
trahteri juurde juhatada ja võib-olla hiljem ka kasti tollist ära tuua. Puuri
ei julgenud ta kellelegi teisele usaldada. Tegutseda tuli kiiresti, sest teed
olid juba praegu üsna viletsad ning ta ei tahtnud mingil tingimusel kauem
oodata, et siit linnast edasi sõita. Sügisesed, järjest tihedamaks ja rajumaks
muutuvad vihmasajud uuristasid niigi pehmeid radu ja iga päevaga muutus nende
läbimine vaevalisemaks. Õhk tõmbus aeglaselt jäiseks. Papagoi võis külma saada.
Tuli kohe leida mingi vanker või tõld, mis Tartu poole minema hakkaks.
"Hei!”
Vihmast
ligedal sadamakail olid vaid mõned üksikud uudishimulikud, kes olid vastikust
ilmast hoolimata tulnud saabuvaid paate vaatama. Nad teadsid ilmselt väga
hästi, et erilist lootust tööd leida neil ei olnud, ning ei osanud seega
Laurentiuse hüüde peale kohe reageeridagi. Kogu lasti ladusid tollimaja juures
maha meremehed ja tüdinud hooletusega askeldasid kaupmeeste palgatud laadijad,
kes libedaid kaste ja niiskunud kotte kärudele vinnasid. Ametnikud märkisid
kaupu üles.
Laurentius
hõikas veel kord.
"Hei,
sina seal!”
Kui
hõreda ja kulunud kuuega uudistaja tuimalt üles vaatas, viipas Laurentius talle
kutsuvalt käega juhuks, kui teine tema keelest aru ei peaks saama. Mees ise
nägi välja nagu tegelane ajaloo keskmise perioodi süngete kunstnike maalidel,
mida ta oli Hollandis näinud: loperguseks vajunud viltkübara alt ulatusid
salkudena välja ebamäärast värvi juuksed, nina oli muhklik ja punetas, harva
habemetüüka alt aimus haigusarmiline lõug. Laurentiusel oli tunne, et mehe
kaela oleks sobinud suurepäraselt silt "Nurjatus”. Kõikides sadamates
luusisid sellised ringi ning enamasti oli nende välimuse põhjal tehtud
instinktiivne otsus õige. Samas olid need tegelased alati ka kõige paremini
linna kõrtside ja võõrastemajade olukordadega kursis, ja nii võis neist ka
palju kasu olla. Petsid nad muidugi alati, küsimus oli vaid selles, kas said
rohkem või vähem petta.
"Juhata
mind korralikku kõrtsi,” teatas Laurentius lühidalt ja vaatas, kuidas mees sõna
lausumata minekule pöördus. Loodetavasti sai ta siiski keelest aru – või siis
aimas.
Laurentius
tõstis ettevaatlikult papagoipuuri sülle ja hakkas mehe järel linna poole
liikuma. Lind kriiksatas ärevalt.
"Tss,
Clodia, ole tasa.”
Nad
kõndisid järjest tihenevas hämaruses edasi ja Laurentius püüdis võimalikult
vähe puuri kõigutada. Õhtuse taeva taustal joonistusid ähvardavana välja
toekatest kividest laotud sirged ja paksud linnamüürid, ümarad keskaegsed
kindlustornid ja neli kõrget kirikut, madalamad majad neelas endasse pilvedest
imbuv nätske hämu. Mees tema ees kõndis ootamatult kebjal sammul ja näis väga
hästi teadvat, kuhu ta kavatseb välja jõuda. Temal endal seevastu hakkas vana
haigus üha tugevamalt ja tugevamalt välja lööma. Praegune lakkamatu, kõigesse
imbuv ja turrutav niiskus mõjus rängemalt kui varasematel aastatel. Sisikonnas
kääriva musta sapi üleküllus muutis ta keha tavaliselt alles hilissügiseks
jõuetuks ja unetuks, kuid sellel suvel algasid vihmad juba jaanipäeva paiku ning
see lõppematu sabin oli tema sisikonna, südame ja aju kleepuvasse udusse
mähkinud. Nüüd laevalt maa peale asudes ja lamedatel läikimahõõrutud kividel
kõndides tekitas mere kõikumise mälestus sellele lisaks veel tunde, nagu peaks
ta soost läbi pressima. Iga samm oli pingutus.
"Eh,”
ühmas ta omaette. "Veel veidi.”
Ta
vaatas ees kõndiva kaltsaka kookus selga ja mõtles, et ilmselt peab ikka
kellegi teise oma kastile järele saatma. Niiviisi sadamast leitud juhuslike
tegelastega võis sageli mingi jama tekkida. Tõenäoliselt oskab kõrtsmik aidata.
Ta püüdis meelde tuletada, millised on Tallinna vääringud, mille kohta olid
talle laeva peal erinevad reisijad nõu andnud ja millest ta juba siis järeldas,
et täit selgust siin ilmselt kätte ei saa. Ars apodemica’s, reisimise kunstist
rääkivates raamatutes, ei puudutatud Eesti- ja Liivimaa olusid peaaegu üldse –
seal olid pigem üldised juhtnöörid, mida tähele panna ja kuidas arukalt ümbrust
jälgida. Siinsed linnad ja maad olid apodeemiliselt täiesti kirjeldamata – huvi
pärast reisitakse ikkagi ju mujal, lõunas. Kultuuri ja ajalooga paikades. Ta ei
suutnud midagi asjalikku meelde tuletada. Pea oli paks.
"Olgu,”
otsustas Laurentius lõpuks. "Kuuendikust öörist peaks igal juhul piisama.”
Peaaegu
kottpimedas peatusid nad lõpuks kollase laterna all, mis valgustas ootamatult
viisaka väljanägemisega kõrtsi, mis asus vaid veidi maad enne linnaväravaid, ja
mees sirutas käe pikale. Laurentius poetas sinna juba salaja taskust välja
otsitud väikese mündi ja lõi pilgu maha. Mees tunnistas hetke talle antud raha
ja naeratas siis laialt.
"Pagan,”
mõtles Laurentius. "Ikka andsin liiga palju.”
Ta
tiris puuri uksest sisse
"Kas
ta soovib veel midagi?” uuris kaltsakas ootamatult heas saksa keeles.
Laurentius
kõhkles. Kõige parema meelega oleks ta näinud, et mees kiiresti minekut teeb,
sest need, kes end ise sulle külge kleebivad, on tavaliselt erilised kaabakad.
"Mul on vaja Tartu poole minna,” ütles ta siis eneselegi ootamatult.
"Ja võimalikult kähku.”
Kasti
järgi saadab ta siiski kellegi teise, aga tee uurimises ei olnud ju midagi
halba. Mingisugusel hetkel pidid neil siin käima voorimehetõllad ja laevas
teati rääkida, et pea iga nädal pidi mõni seltskond Tartu poole minema. Talle
oldi kaardi pealt isegi kahte võimalikku teed näidatud – mõlemad võtsid mõni
päev aega, olenevalt teeoludest võis ka kauem minna
Mees
heitis veel kord pilgu papagoipuurile ning lahkus siis – Laurentiusele tundus,
et pilkliku kummardusega.
Ta
kehitas õlgu, tõstis puuri kaminale kõige lähema laua peale, tõmbas tumeda
niiskunud riidepalaka sealt ära ja vaatas, kuidas papagoi end õrrel kohendas.
"Noh,
Clodia, oled valmis veel üheks reisiks?”
Koldest
tulvav soojus mõjus ergutavalt ja ravis tema meeleolu ja papagoi külmetavat
keha. Võtnud taskust paberi seest mõned seemned, puistas ta need puuri põhja.
Polnud kindel, et siin kandis võis kusagilt päevalilleseemneid leida, ning seega
oli ta neid ise kaasa võtnud. Nagu tavaliselt kogunesid muidu ruumis
tegevusetult seisnud inimesed kohe puuri ümber, kes kõik tahtsid imelikku
värvilist lindu näha.
"Kust
selline ka pärit on?”
"Mida
ta sööb?”
"Kas
ta laulab ka?”
Laurentius
seletas. Ühest küljest oli muidugi papagoi kaasastassimine tülikas ja ebamugav
– ja mitte vaid Laurentiusele endale, arvatavasti kannatas lind selle käes
isegi rohkem –, kuid teiselt poolt aitas see suurepäraselt inimestega kontakti
luua ning Clodia oli talle juba laevas suureks abiks olnud.
"Olete
üliõpilane, jah?” küsis keegi laua tagant tõustes.
"Jah,”
vastas Laurentius. Tundus, et mees oli teda juba mõnda aega silmitsenud – ta
tajus selliseid asju väga täpselt ning oskas pilku maas hoida, et mitte
kogemata mõnele juhuslikule uudishimulikule otsa vaadata. Juba noorukina oli ta
aru saanud, et sellest tulevad pahandused. Alguses hakkavad inimesed
kahtlustama, pärast hoiavad temaga rääkides sõrmi selja taga ristis, pööravad
tänavanurgalt tagasi ja väldivad hoopiski. Kõige kindlam on pilku maas hoida
"Mina
ei soovitaks teil Tartusse praegu minna.”
Mehe
pindmise viisakuse tagant õhkus irooniat ning ka tema teietamine oli kuidagi
noriv.
"Miks
siis?” üritas Laurentius vastu vaielda. Tegelikult ta muidugi teadis, milliseid
vastuväiteid võiks Tartusse minemisele tuua.
"Halvad
ajad. Ka professorid võtavad oma ülesandeid praegu väga laisalt. Suvi oli
vihmane, nälg on vältimatu, kõik hinnad lähevad üles.
"See
on igal pool nii.”
Laurentius libistas kiire pilgu üle mehe
veidi põlastavalt uhke oleku ning oletas tema vööl rippuva lühikese mõõga
järgi, et tegemist on aadlikuga. Tõenäoliselt. Nende kohta oli ta juba kuulnud,
et Tartu on neile mingil põhjusel eriliselt vastumeelne.
Sümbolid, motiivid jm märksõnad (MT)
Lk 67 apodeemilised
juhendid, apodeemiline – käsitleb reisimist
190 rigor mortis - Mõni
tund pärast seda, kui inimene või loom sureb, muutuvad keha liigesed jäigemaks
ja lukustuvad kohale. Seda jäikust nimetatakse rigor mortis
28 hing on nagu purist pääsenud lind.
Lind harjub puuriga, ei saa sealt enam nii lihtsalt lahkuda
52 haigus tuleb inimesse väljast ja
siseneb temasse meeleelundite kaudu – silmade, kõrvade, suu, nina, naha kaudu
53 mõru ja kurb lõhn, hais tiirles
ninasõõrmeis, keha sisemuses nagu majavamm
56 tema lind Clodia
62 neiu nagu Clodia, kollased
silmad
66 kirikukellad mõranesid oluliste
ja õudsete sündmuste ajal, kuulutasid ette tulevasi hädaaegu
73 saabas võtab inimese juhtimise
üle ja annab suuna
73 jalanõud lähevad sinna, kuhu
neil on nõu minna
74 papagoi clodia, kes oleks ta
juures, ajaks ära fantasmid, kataks need kinni
74 a hais keerles ninas tartusse
saabumise hetkest, imbus jõe soisest porist
78 melanhoolia loomus, seosed
kogemuste ja haigushoogude vahel, kuidas neid ohjes hoida, tulevad
meeleelundite kaudu
82 võtavad midagi pähe, võimatu
ümber veenda, väga ebausklik rahvas, ajavad nõidu taga
84 kurja silma kohta, silmad on
hinge peegel, silmad väljendavad midagi omaniku kohta, hingeseisundit
91 aadrilaskmine, õigus oli
linnaarstidel ja habemeajajatel
93 Katarsis, puhastumine, klistiir.
Peale klistiiri oled uus inimene
97 kõiki neid on palju, arvutu
hulk, nagu mesilasi Platon – head elu elanud inimeste hingsünnib mesilastesse
voorus ja mesilane – metafoor on koostegutsemise metafoor
103 haigus on Kurat, eksitus, viga.
Viga torkab kohe silma, hullus paistab kaugele, tekitab hirmu, fantasme,
mälestusi
104 värvid olid jõukuse tunnus,
maju ei värvitud, need olid kõik hallikastuhmi tooni
104 üliõpilased olid võõrad ja
kauged, nagu valged luikavad linnud, lendavad üle sombuse taeva, elavad kusagil
mujal, päikese käes
105 luiged kui igatsus, melanhooliakui olid tarkust õppinud, üliõpilane, oli maailm juba pääsmatult teistmoodi, tagasiteed polnud
108 lux lucet in tenebris (valgus paistab
pimeduses), las ülikool olla selline
valgus siin pimedal maal
110 kahvliga söömine liiga peen komme,
söödi kätega
136 kuidas ümberringi kõik laguneb, on
seosetu, mõttetu, aga äkki ootamatult on eesmärk, algus ja lõpp…kõigel on
tähendus, sisu---- Clodia
148 Tartu kohvikukultuur
162 rahvas ebausklik, vaimud ja kuradid,
forselius tegi koolid, kasutavad ka piiblit nõidumiseks
170 kõhus hakkas magus, tema sees oli nagu
mesi
172 ma tean siin neid kõiki, nad on minu
pärast surnud, kõike varjutab needus või kahetsus, mida ma teen, tahan andeks
paluda
176 unenäod on nagu hallutsinatsioonid
183 Aleksander Suur toodi pärast surma kodumaale
mesilaste mee sees, vahast sidemed ümber. Mesi säilitab ja hoiab, ravib melanhooliat
184 tuleb kui mesilassülem tühja tarusse,
lahkub palaval päeval äkki sülemina
185 mesilastaru hing on hoida mesilasi.
Nagu linnupuuri olemus on hoida lindu, muidu on puur ainult nime poolest
185
mesilased võivad tarusse haigust kanda (Vergilius), kogu taru muutub
nakkuskoldeks, melanhooliaga samamoodi, lekib välja
189 sõda teeb inimese araks ja
ebausklikuks
197 vanamees oli ellu ärganud, Laatsaruse
sündroom
202 enne olid inimesed tema pilgust
haigeks jäänud, nüüd on hakanud terveks saama
202 Clodia on selle põhjuseks ja
205 tema silmad olid kui kuld, nagu tume
mesi, hingamine nagu sumin
206 nad vaatavad minu poole, tumedad ja
kuldsilmsed, seljal krabisevad kilejad tiivad
Autori
selgitused
208 nigredo
protsessi algus
Rubedo,
ülesehituse lõppfaas, tähendab ka kulda, mett, tervist, päikest
209 16.sajandil nõiad. Nõidus on seotud
musta sapi ehk melan chole´ga
211 17.sajandi näljahädad1695-97 pidev
vihm, viljsaak hävis,
211 elu ongi sagely haige, väärastunud,
õudne, saatanlik
212 17.saj jooksul mõisteti eestis
nõiduses surma 53 inimest, pooled mehed
Abistavaid
materjale (vikipeediast)
Peeter Helme "Nädala raamat: Haisust,
vihmast ja näljast muusade linnas" Eesti Ekspress, 28. mai 2012 (arvustus)
Arno Oja "Laurentius, melanhoolne
mesilane" Sirp, 16.08.2012 (arvustus)
Märt Roosna "Raamat valitud
seltskonnale" Õhtuleht, 27. juuni 2012 (arvustus)
Peeter Helme "Meelis Friedenthal.
Mesilased" Klassikaraadio, 18.05.2012
Kaarel Kressa "Meelis Friedenthal
kirjutab ikalduse, alkeemia ja teaduspioneeride ajastust" EPL, 19. mai
2012 (intervjuu)
Kristjan Sander "Maagilise
historitsismi piiridel" Algernon, september 2012 (arvustus)
Sven Vabar "Meelis Friedenthal
*"Mesilased"" Eesti Ekspress, 22. detsember 2012 (arvustus)
"Meelis Friedenthali romaan „Mesilased"" Tartu Ülikooli Kliinikum, 31. jaanuar 2013 (lühiintervjuu)