Maakodu elutoa põrand....

 ...ka selle laupäevaga tehtud ja liistud pandud.

Hallimustriline tapeet ja hall põrand, hallid põrandaliistud.

Kevadpühad tulid kevadise soojusega, ....

 ...mida aga ei pidanud kauemaks jätkuma kui homseni, 

nädala jooksul lubab päeval 1 kraad sooja ja mõnel öösel viis kraadi külma.

Eile õhtul oli eemal jõe kohal ja heinamaal udu.

Täna oli õues 17 kraadi sooja.

Eile õhtul õue kuivama pandud pesu oli täna ennelõunal juba kuiv.

Maakodu aias õitsesid ainult topeltlumikelluksed ja märtsikellukesed. 

Muud taimed olid ainult rohelised ninaotsad mullast välja pistnud.

Värvisime sibulakoortega mune. 

Mees tõi kevadpühadeks huvitavate värvidega lilli, tean, et need on tulikalised, ranunculus, aga eestikeelset nime ei tea.

Panime elutoas tapeedi lõpuni.

Järgmine lähinädalate ettevõtmine on elutuppa põrand paigaldada.

Kevadpühad, munadepühad, lihavõtted

Aili Paju ,,Tagasi Tuulemaale''

Teose tutvustus:

„Tagasi Tuulemaale“ on pihtimuslik lugu, mis saab alguse rongis võrokesest memme hingesoojast naeratusest. Ootamatult triivivad mällu ladestunud pildid pinnale.

Millist eksistentsiaalset jõudu ja vaprust tähistab rünnakute all elanud paikne talupere, kes hoidnud oma keelt, maad, metsa... Millist ellujäämise tähendust kannavad meietundega peresidemed, millega taastati ühe sajandi jooksul koguni kaks korda pisipiiririigi iseseisvus.

Dokumentaalse vestluse teljeks on koolitüdruku, üliõpilase, arsti lüürilised elamused kodusest loodusest ja suundumused ateistliku, totalitaarse süsteemi tingimustes.

Kuidas on totalitarismis hulpinud hing saanud olla usaldusväärne, hooliv, uljas ja kanda enese südamepõhjas lootust - ühel päeval oleme nagunii vabad!

Aili Paju on armastatud kirjanik, taime- ja loodusravi propageerija, arst, teadlane, Tartu Ülikooli professor, kelle sulest on ilmunud mitukümmend raamatut.

Minu märkmed:

lk 51 Kui ostsin maakodu, vaevas mind algul probleem, ega elutse siin rästikuid. (Minu senini suurim hirm).Pidev valvelolek, ajuti atavistlik# hirm roomajate ees oli saatnud mind lapsepõlvest peale. /---/

Mind lohutati, rästikuid polevat õues kordagi nähtud.(Täpselt sama luisati mulle, kui anti maja võtmed üle).Kui nägin puukuuris halgude vahel vilkaid sisalikke sehkendamas, rahunesin minagi.Tean, kus liiguvad sisalikud, seal madusid pole....(Lootsin sama, kui nägin aias mitmel pool armsaid pruunikaskuldseid sisalikke) Kuid nastiku ja rästikuga ma siiski kohtusin, ja huvitav, hirmust polnud jälgegi.

Nastikuga kohtusin hiljem oma aias. Esialgu ehmatasin, kui nägin siuglemas suurt madu peenra vahelt õuemurule. Muidugi arvasin, et tegemist on rästikuga, kuid kollased täpid ta põskedel ja jämenenud keskkoht kinnitasid, tegemist on äsjaeinestanud rahuliku nastikuga.

Mul olid jalas tugevad hollandi puukotad, trampsin ta järel ja noomisn teda. (Minu puhul ei aidanud ei trampimine ega karjumine, madu lamas rohu sees peidus rõngas rahulikult edasi, üks samm veel ja oleksin talle pahaaimamatult oma aias peale astunud). Nastik üritas pugeda peitu tihedasse ebaküdooniapõõsasse, sinna ei lasknud ma tal libiseda. Siis pöördus ta lauda poole. Ma jäin seisma. Loom ei kuulnud enam mu raskeid  samme, temagi peatus, upitas korraks end maast üles, nagu madudel kombeks, ja vaatas tagasi. Mis ta nägi, ei tea, neil ju kehv nägemine, aga mu valjult öeldud sõnu pidi ta kuulma.(Mina tean, et madudel pole kõrvu, ta ei saanud midagi kuulda).

Ütlesin: mine, mine, ära tagasi tule, ole õnnelik, et eluga pääsed./---/

Naabrimees teatas, su teekurvil losutab keras suur madu. /---/Ma lõin ta eile siit minema, ütlesin, kui tagasi tuleb, läheb haprasti.

lk 113

Kõrvalepõikeks märge Tiibeti budismist, kus Roheline Tara, kui tähtsaim jumalus väljendab kaastundeprintsiibi naiselikku aspekti. Roheline Tara sümboliseerib valmisolekut rutata esimese palve peale appi kõigile elusolenditele./---/ Rituaali ajal tehakse Rohelisele Tarale ohverdusi/---/: et ei oleks haigust, kannatust, viletsust, sõda ja näljahäda, et oleks rahu igas riigis terves maailmas./---/ Märkimisväärselt sarnaneb tiibeti lugulaul meie iidse õunapuulauluga (lk 112).

lk 117 Maakodu on eestlaste unistus. Järelsõna asemel. Hommikul on ruumi, puhast õhku, linnulaulu ja...kui palju eesseisvaid töid./---/ Maaelu ei lase eestlastel zombistuda, palun väga, ellutärkamisvõime on alles, anna vaid võimalus tegutseda! Omamoodi hull mõte, aga küllap just nii vabaneb hing okupatsiooniajastu märkidest.

#Atavism ehk kõukumus on evolutsioonibioloogias nähtus, kus mingil organismil taasilmnevad kaugete esivanemate juba kadunud või redutseerunud tunnus(ed). Atavism on evolutsiooni mõttes tagasiminek, sest taasilmnenud tunnused olid kadunud juba mitu põlvkonda tagasi. Atavismi teeb võimalikuks see, et kunagi esivanematel esinenud tunnused on peidetult DNAs, kuid nende avaldumine surutakse dominantsete alleelide või teiste tegurite toimel maha; atavismi korral aga mahasurutud geenid mingil põhjusel avalduvad. Atavismi tunnused on näiteks saba esinemine inimesel, vaalade tagajalgade taasesinemine, külgmiste varvaste taasilmumine hobustel jpt.

 

Sigrid Rausing ,, Kõik on suurepärane.Mälestusi Eesti kolhoosist''

Sigrid Rausing (Rootsi-Inglismaa) Kõik on suurepärane. Mälestusi Eesti kolhoosist

2014 Kirjastus Äripäev 264 lk Tõlkija inglise keelest Ivika Arumäe (klassiõde, hea tõlge).

Dokumentaalkirjandus? Mälestusteraamat?

1993. aastal saabus noor antropoloog Sigrid Rausing Noarootsi Pürksi külla, et koguda materjali oma doktoritöö jaoks. Lisaks doktoritööle valmis aasta jooksul kogutud materjalist nüüd ka mälestusteraamat „Kõik on suurepärane”. See oli üleminekuaeg, mil Nõukogude Liit oli lagunenud, kolhoosid laiali läinud, talv oli koletult külm ja vaesus võttis maad. Inimesed kandsid annetustena Rootsist saadetud rõivaid ja vannitube kaunistati tühjade šampooni-pudelitega. Rausingut hämmastab Eesti metsiku looduse ilu ning vaikus ja rahu, kuid ka okupatsiooni jäetud jäljed nii looduses kui inimestes. Ta tõmbab paralleele koduse Rootsiga ning sukeldub põhjalikult rannarootslaste ja nende kultuuri ajalukku ning näitab Nõukogude repressioonide ränka mõju ajaloolisele mälule. Autorist: Rausing on Rootsis sündinud sotsiaalantropoloog, filantroop ja kirjastaja, kes kuulub Ühend-kuningriigi 100 kõige mõjukama naise hulka. Tema doktoritöö „Ajalugu, mälu ja identiteet nõukogudejärgses Eestis: kolhoosi lõpp“ valmis 1997. aastal. Rausing on kirjastuse Granta Books ja kirjandusajakirja Granta omanik ning Ühendkuningriigi ühe suurima heategevusfondi Sigrid Rausing Trust rajaja. Tema vanaisa Ruben Rausing oli Rootsi pakendikompanii Tetra Pak üks asutajatest.

Tegemist on teosega, mis kirjeldab – ja tekitab – võõristust. See on võõra võõristus, kes ei taha või ei saa päriselt siseneda maailma, mida ta uurib. Veel enam, see on võõristus keskkonnas, kus samal ajal otsivad kohalikud ise viisi, kuidas võõristada omaenda eilset normaalsust. Vaesus on raamatus peaaegu teise peategelase staatuses. Hirmu vaesumise ees ja häbi selle pärast saab uputada erinevatesse teadvuse ja tundlikkuse tuhmistamise viisidesse alkoholist üldise vaimse kuhtumiseni.

https://kultuuritarbija60.blogspot.com/2014/07/sigrid-rausing-koik-oli-suureparane.html

https://sehkendaja.wordpress.com/2014/04/18/14-sigrid-rausing-koik-on-suureparane-malestusi-eesti-kolhoosist/

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69761735/koik-on-suureparane-malestusi-eesti-kolhoosist-ehk-vestlus-sigrid-rausingiga

https://kultuur.err.ee/302194/arvustus-rikkus-kui-patoloogia

Eesti Ekspress, nr. 38, 17 september 2014 vestlus Sigrid Rausingiga

https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=eestiekspress20140917.2.35.1&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-------------

Intervjuu autoriga:

https://arvamus.postimees.ee/2616150/kulm-ja-tuhjad-sampoonipudelid-eesti-antropoloogi-terava-pilgu-all

Minu märkmed:

Indoeuroopa keelte hulka eesti keel ei kuulu ja selle grammatika on nii keeruline, et tundub, nagu saaks niisugune keel olla välja mõeldud ainult kaugel põhjas, kus hõimupealikel ja need abilistel on pikkadel talveöödel olnud lõpmatult aega, et oma keelt keerukamaks ihuda. (74 a)

Lk 100 blasfeemiaseadused.  Eesti keeles on blasfeemia ,,pühaduseteotus", väljamaises kõnepruugis pigem nagu jumalapilkamine, jumalaeitus, endale jumalike omaduste omistamine, usujuhi solvamine või tema suhtes lugupidamatuse ülesnäitamine, teinekord ka jumala nime kõvasti väljaütlemine, vandumine ja hulk muid tegevusi, millega privilegeeritud vaimulikuseisus ja muud võimukandjad saavad piirata inimeste mõtte- ja sõnavabadust, kaitsta end kriitika eest, tõsta end väljapoole kritiseeritavate hulgast.

Raamatuid peidetakse, saladusi hoitakse hoolega ja lootused luhtuvad, kultuuriline vaesus põimub läbi materiaalse vaesusega. (lk 101 k)

Sionism on rahvusvaheline juutide poliitiline liikumine, mis toetab juutide kodumaad Iisraeli. Mõiste "sionism" võttis 1890. aastal kasutusele Viini õpetlane Nathan Birnbaum. (102)

Egalitaarne võrdsustav, võrdväärsust taotlev, nt egalitaarne haridus. Vastand elitaarne. (103 ü)

Kui autor hakkas eesti keelest aru saama…. – ja äkitselt sain ma kõigest aru. Korraks tundus, nagu oleks mulle kingitud maagiline võime mõista lindude keelt; mõista seda, mille kohta mu sisetunne ütles, et tegelikult ei tohiks ma seda mõista – tesitsugususe eksootilise kattekihi alt hakkas paistma teistmoodi maailma banaalsus.

Banaalne labane, maotu, äraleierdatud, lame. Banaalne nali. (lk 191 ü)

…kui erinevad on teadmised – konkreetsed teadmised, kuidas lehma lüpsta või sbulakoortega mune värvida, ja kogemuslikud teadmised, nagu näiteks see, kui teravalt ja tugevalt kaseviht saunas lõhnab. Mõtlesin ka sellest, kuidas tähendused kuhjuvad, ja kujunditest, mis seostuvad vaesusega: puupliidid, kitsad raudvoodid, vanad riided, lööve laste suu ümber, vet täis plekkämbrid, pruunid kuivanud seebitükid, kartulid ja kapsas. Vaevase eluga kaasnev viin, tõmmud kortsulised näod, klaasistunud pilgud, kehaga ühte sulavad riided, punased ja lõhenenud räpased käed. Kõik need sõnad on nii tähendusrikkad, kui sa oled seda kõike tegelikus elus näinud ja sellega koos elnaud, ning täiesti tähenduseta, kui ei ole. Alles nüüd, nii palju aastaid hi8ljem, hakkab sõnadest tähendus tasahaaval välja nõrguma. (lk 196 a)

Eesti toidu puhul kehtis samasugune ühetaolisus kui muudegi Eesti asjade puhul: eesti keeles kasutati ikka ja jälle ühtesid ja neidsamu fraase, eestlaste korterites olid ühtmoodi sektsioonkapid ja diivanid, nende kolhoosid olid kõik üsna phesugused, samamoodi nende riided, soengud ja välimus. Erinevused kerkisid esile peamiselt kitsikusse sattudes: võimetus enesega toime tulla, haaknõeltega kokku pandud riided, pesemata juuksed ning vaeste korterite läppunud õhk. (198 ü)

Autori järelsõna reisist 10 a hiljem koos abikaasaga samu paiku külastades.

Kronoloogia Eesti ajaloost 13.-14.saj. kuni 2008. Tänusõnad. 

Kokkuvõtteks:

Igati väärt lugemine, kuigi pole narratiivi, sest tegu on dokumetaalproosaga. Pean ütlema, et mina nii ränka olukorda, vaesust, mustust, räpasust pole kunagi tundnud. Elasime küll ka maal, sovhoosis, ja tagasi Tallinnasse tulime perega aastal 1994. Aga ei meenu midagi koledat või eriti ränka viletust ja taoti nälga sellest ajast. Või oli just see õnn, et elasime maal, ei tea me seetõttu midagi Tallinnas võimutsenud maffiast ega kuritegevusest.

Meelis Friedenthali romaanist ,,Mesilased´´

Meelis Friedenthali teine romaan "Mesilased" (2012)

Romaani "Mesilased” sündmustik leiab aset 17. sajandi lõpus. Leideni ülikooli bakalaureusekraadiga lõpetanud Laurentius on saanud stipendiumi õpingute jätkamiseks Tartu ülikoolis. Ikalduse käes kannatav Liivimaa pole just kõige sõbralikum paik ning ülikoolis ja väljaspool seda hakkavad arenema sündmused, mis on kohati üpris hirmuäratavad. Meelis Friedenthali esikromaan "Kuldne aeg” pälvis 2004. aasta romaanivõistlusel kolmanda koha.

(Apollo raamatututvustus)

Vikipeediast:

Teos kirjeldab Leideni ülikoolis bakalaureusekraadi omandanud ning seejärel Rootsi riigi stipendiumi saanud üliõpilase Laurentius Hylase teekonda Tallinna sadamast Tartu Ülikooli ja elu 1696. aasta Tartus ligikaudu nädala vältel. Melanhoolse peategelase sisekaemuste ja vestluste kaudu kirjeldab autor pikemalt nii toonase Liivimaa olusid (sh ikaldust ja näljahäda, nõiaprotsesse, ettevalmistusi ülikooli kolimiseks Pärnusse) kui ka tolleaegseid teaduslikke teooriaid (humoraalset meditsiini, optikateooriaid, Robert Boyle'i korpuskulite teooriat jms). "Sajandilõpu sünguse kirjeldused ongi "Mesilaste" üks parimaid osi," kirjutab kriitik Peeter Helme.

 Ehkki "Mesilastes" segunevad reaalsus, unenäod ja palavikunägemused, on raamatus ka ohtralt ajaloolisi motiive. Romaani tegelastena esinevad mitmed Academia Gustaviana ajaloolised õppejõud: rektor Jakob Friedrich Below, Sven Dimberg, Olaus Moberg, Gabriel Sjöbergh jt. Friedenthali sõnul on "tekst suures osas ajendatud minu doktoritöö temaatikast, mis tegeles silma ehituse ja nägemisest arusaamisega keskajal"

 Kriitik Arno Oja juhib tähelepanu peategelase nime sümbolismile. Püha Laurentius on nii tulega seotud ametimeeste pühak (eesti rahvausundis tuntud tule eest kaitsva Lauritsana) kui ka raamatukoguhoidjate kaitsja, Friedenthal aga töötab Tartu Ülikooli raamatukogus. Nimi Hylas tuleneb seevastu vanakreeka sõnast hyle, mis tähendab ainet või mateeriat (sama nime kannab üks tegelastest George Berkeley teoses "Kolm dialoogi Hylase ja Philonouse vahel"). Oja võrdleb teost ka sama perioodi kirjeldava Mait Metsanurga romaaniga "Tuli tuha all".

 Kristjan Sander nimetab teost "stiilseks, vähemalt Eesti ajaloolise proosa raames üksjagu originaalseks ning vaieldamatult asjatundlikuks filosoofiliseks jutustuseks".

 Kriitik Sven Vabar näeb "Mesilastes" aga Tartu-romaani kui müstilise melanhoolse žanri esindajat: "Kuigi tegevus toimub 17. sajandil, on see Tartu-romaan par excellence ja kehtib ka 21. sajandil: kõik see endassekapselduv üksindus, melanhoolia ning huumorid, pime, vihm ja külm, hallutsinatsioonid ja labürintjad paralleelmaailmad, kompromissitu akadeemiline süvenemine, kuri silm, salapärased abistaja-neiud ning meekarva kollase valguse ihalus."

 

Lk 3: Kogu aeg sadas vihma. Vihm oli mädandanud saagi põldudel, pannud hallitama majade puust seinad, muutnud vetikaligedaks laevade tekilauad. Laurentius oli juba mitu kuud söönud mädanenud leiba, elanud hallitavates majades ja viimasel nädalal ka libisenud ligedal laevatekil. Must sapp kogunes temasse, nagu jõkke torgatud toki otsa koguneb kõnts. Nüüd astus ta lõpuks kõikuvast paadist sadamakaile, selle põhjamudasse rammitud palkide peale löödud libedatele laudadele ja vaatas kõhklevalt ümbruskonnas ringi. Tuul puhus madalast taevast hoogude kaupa veepritsmeid näkku ja ta proovis aru saada, milline on see maa, kuhu ta enda vabal valikul oli tulnud. Lage, valge liiva ja üksikute pillirootuttidega kaldariba ning ühtlased hallid pilved meenutasid väga seda sadamat, kust ta oli teele asunud. Postilaeva mast paistis samasugusena halli taeva taustal ning palakad, mis nendele olid tõmmatud, paistsid samasugused hallid ja ilmetud nagu siis, kui ta oli teele asunud. Pikalt merre ulatuva silla kõrval oli näha pooleldi porise vee alla mattunud muul ja selle otsas vees kössitav vana vahimaja, mida ilmselt juba mõnda aega ei olnud keegi kasutanud. Neid majavaresid oli kõikide sadamate juures ning vaatamata oma armetusele sisendas selline pilt Laurentiusele miskipärast hoopis kindlust. Siingi oli sadamaid ümber ehitatud, siingi laiendati uute laevade tarbeks, vanad vahimajad jäeti maha.

Ta ohkas ja kohendas närviliselt veest tilkuvat katet puuri peal.

Oma varustuse kaasavõtmiseks ei pidanud ta kuigi palju pingutama – üks tammelaudadest kokku löödud kast mahutas täielikult selle, mida ta oli pidanud vajalikuks kooli kaasa võtta. See läks koos laeva trümmis veetava kaubaga tolli ning ilmselt võis selle alles täna õhtul kätte saada. Laeva last, ka reisijate isiklik pagas, vaadati hoolikalt üle ning pandi kirja kõik, mis võis vähegi maksu alla käia. Sellega ei olnudki tegelikul muret, tal polnud seal suurt midagi väärtuslikku, kõik tema vähesed isiklikud raamatud olid ka ametlikult lubatud ja medikamente oli ta kaasa võtnud vaid minimaalselt. Raskusi valmistas hoopis puur kaeluspapagoiga. Juba kodus oldi teda hoiatatud, et linnu transportimine ei pruugi kõige lihtsam olla, ning olud, mida ta siit eest leiab, võivad sellele saatuslikuks saada. Samas ei tahtnud ta kuidagi oma seltsilisest loobuda ja otsustas pigem riskida. Praeguseks oli kõige suurem mure saada lind võimalikult kähku külma vihma käest kuhugi soojemasse kohta.

Laurentius pühkis laiaäärsest kübarast hoolimata silmadesse valgunud vihmavee ära, heitis mantlihõlma alt pilgu taskukellale ja jäi otsima kedagi, kes võiks teda mingi trahteri juurde juhatada ja võib-olla hiljem ka kasti tollist ära tuua. Puuri ei julgenud ta kellelegi teisele usaldada. Tegutseda tuli kiiresti, sest teed olid juba praegu üsna viletsad ning ta ei tahtnud mingil tingimusel kauem oodata, et siit linnast edasi sõita. Sügisesed, järjest tihedamaks ja rajumaks muutuvad vihmasajud uuristasid niigi pehmeid radu ja iga päevaga muutus nende läbimine vaevalisemaks. Õhk tõmbus aeglaselt jäiseks. Papagoi võis külma saada. Tuli kohe leida mingi vanker või tõld, mis Tartu poole minema hakkaks.

"Hei!”

Vihmast ligedal sadamakail olid vaid mõned üksikud uudishimulikud, kes olid vastikust ilmast hoolimata tulnud saabuvaid paate vaatama. Nad teadsid ilmselt väga hästi, et erilist lootust tööd leida neil ei olnud, ning ei osanud seega Laurentiuse hüüde peale kohe reageeri­dagi. Kogu lasti ladusid tollimaja juures maha meremehed ja tüdinud hooletusega askeldasid kaupmeeste palgatud laadijad, kes libedaid kaste ja niiskunud kotte kärudele vinnasid. Ametnikud märkisid kaupu üles.

Laurentius hõikas veel kord.

"Hei, sina seal!”

Kui hõreda ja kulunud kuuega uudistaja tuimalt üles vaatas, viipas Laurentius talle kutsuvalt käega juhuks, kui teine tema keelest aru ei peaks saama. Mees ise nägi välja nagu tegelane ajaloo keskmise perioodi süngete kunstnike maalidel, mida ta oli Hollandis näinud: loperguseks vajunud viltkübara alt ulatusid salkudena välja ebamäärast värvi juuksed, nina oli muhklik ja punetas, harva habemetüüka alt aimus haigusarmiline lõug. Laurentiusel oli tunne, et mehe kaela oleks sobinud suurepäraselt silt "Nurjatus”. Kõikides sadamates luusisid sellised ringi ning enamasti oli nende välimuse põhjal tehtud instinktiivne otsus õige. Samas olid need tegelased alati ka kõige paremini linna kõrtside ja võõrastemajade olukordadega kursis, ja nii võis neist ka palju kasu olla. Petsid nad muidugi alati, küsimus oli vaid selles, kas said rohkem või vähem petta.

"Juhata mind korralikku kõrtsi,” teatas Laurentius lühidalt ja vaatas, kuidas mees sõna lausumata minekule pöördus. Loodetavasti sai ta siiski keelest aru – või siis aimas.

Laurentius tõstis ettevaatlikult papagoipuuri sülle ja hakkas mehe järel linna poole liikuma. Lind kriiksatas ärevalt.

"Tss, Clodia, ole tasa.”

Nad kõndisid järjest tihenevas hämaruses edasi ja Laurentius püüdis võimalikult vähe puuri kõigutada. Õhtuse taeva taustal joonistusid ähvardavana välja toekatest kividest laotud sirged ja paksud linnamüürid, ümarad keskaegsed kindlustornid ja neli kõrget kirikut, madalamad majad neelas endasse pilvedest imbuv nätske hämu. Mees tema ees kõndis ootamatult kebjal sammul ja näis väga hästi teadvat, kuhu ta kavatseb välja jõuda. Temal endal seevastu hakkas vana haigus üha tugevamalt ja tugevamalt välja lööma. Praegune lakkamatu, kõigesse imbuv ja turrutav niiskus mõjus rängemalt kui varasematel aastatel. Sisikonnas kääriva musta sapi üleküllus muutis ta keha tavaliselt alles hilissügiseks jõuetuks ja unetuks, kuid sellel suvel algasid vihmad juba jaanipäeva paiku ning see lõppematu sabin oli tema sisikonna, südame ja aju kleepuvasse udusse mähkinud. Nüüd laevalt maa peale asudes ja lamedatel läikimahõõrutud kividel kõndides tekitas mere kõikumise mälestus sellele lisaks veel tunde, nagu peaks ta soost läbi pressima. Iga samm oli pingutus.

"Eh,” ühmas ta omaette. "Veel veidi.”

Ta vaatas ees kõndiva kaltsaka kookus selga ja mõtles, et ilmselt peab ikka kellegi teise oma kastile järele saatma. Niiviisi sadamast leitud juhuslike tegelastega võis sageli mingi jama tekkida. Tõenäoliselt oskab kõrtsmik aidata. Ta püüdis meelde tuletada, millised on Tallinna vääringud, mille kohta olid talle laeva peal erinevad reisijad nõu andnud ja millest ta juba siis järeldas, et täit selgust siin ilmselt kätte ei saa. Ars apodemica’s, reisimise kunstist rääkivates raamatutes, ei puudutatud Eesti- ja Liivimaa olusid peaaegu üldse – seal olid pigem üldised juhtnöörid, mida tähele panna ja kuidas arukalt ümbrust jälgida. Siinsed linnad ja maad olid apodeemiliselt täiesti kirjeldamata – huvi pärast reisitakse ikkagi ju mujal, lõunas. Kultuuri ja ajalooga paikades. Ta ei suutnud midagi asjalikku meelde tuletada. Pea oli paks.

"Olgu,” otsustas Laurentius lõpuks. "Kuuendikust öörist peaks igal juhul piisama.”

Peaaegu kottpimedas peatusid nad lõpuks kollase laterna all, mis valgustas ootamatult viisaka väljanägemisega kõrtsi, mis asus vaid veidi maad enne linnaväravaid, ja mees sirutas käe pikale. Laurentius poetas sinna juba salaja taskust välja otsitud väikese mündi ja lõi pilgu maha. Mees tunnistas hetke talle antud raha ja naeratas siis laialt.

"Pagan,” mõtles Laurentius. "Ikka andsin liiga palju.”

Ta tiris puuri uksest sisse

"Kas ta soovib veel midagi?” uuris kaltsakas ootamatult heas saksa keeles.

Laurentius kõhkles. Kõige parema meelega oleks ta näinud, et mees kiiresti minekut teeb, sest need, kes end ise sulle külge kleebivad, on tavaliselt erilised kaabakad.
"Mul on vaja Tartu poole minna,” ütles ta siis eneselegi ootamatult. "Ja võimalikult kähku.”

Kasti järgi saadab ta siiski kellegi teise, aga tee uurimises ei olnud ju midagi halba. Mingisugusel hetkel pidid neil siin käima voorimehetõllad ja laevas teati rääkida, et pea iga nädal pidi mõni seltskond Tartu poole minema. Talle oldi kaardi pealt isegi kahte võimalikku teed näidatud – mõlemad võtsid mõni päev aega, olenevalt teeoludest võis ka kauem minna

Mees heitis veel kord pilgu papagoipuurile ning lahkus siis – Laurentiusele tundus, et pilkliku kummardusega.

Ta kehitas õlgu, tõstis puuri kaminale kõige lähema laua peale, tõmbas tumeda niiskunud riidepalaka sealt ära ja vaatas, kuidas papagoi end õrrel kohendas.

"Noh, Clodia, oled valmis veel üheks reisiks?”

Koldest tulvav soojus mõjus ergutavalt ja ravis tema meeleolu ja papagoi külmetavat keha. Võtnud taskust paberi seest mõned seemned, puistas ta need puuri põhja. Polnud kindel, et siin kandis võis kusagilt päevalilleseemneid leida, ning seega oli ta neid ise kaasa võtnud. Nagu tavaliselt kogunesid muidu ruumis tegevusetult seisnud inimesed kohe puuri ümber, kes kõik tahtsid imelikku värvilist lindu näha.

"Kust selline ka pärit on?”

"Mida ta sööb?”

"Kas ta laulab ka?”

Laurentius seletas. Ühest küljest oli muidugi papagoi kaasastassimine tülikas ja ebamugav – ja mitte vaid Laurentiusele endale, arvatavasti kannatas lind selle käes isegi rohkem –, kuid teiselt poolt aitas see suurepäraselt inimestega kontakti luua ning Clodia oli talle juba laevas suureks abiks olnud.

"Olete üliõpilane, jah?” küsis keegi laua tagant tõustes.

"Jah,” vastas Laurentius. Tundus, et mees oli teda juba mõnda aega silmitsenud – ta tajus selliseid asju väga täpselt ning oskas pilku maas hoida, et mitte kogemata mõnele juhuslikule uudishimulikule otsa vaadata. Juba noorukina oli ta aru saanud, et sellest tulevad pahandused. Alguses hakkavad inimesed kahtlustama, pärast hoiavad temaga rääkides sõrmi selja taga ristis, pööravad tänavanurgalt tagasi ja väldivad hoopiski. Kõige kindlam on pilku maas hoida

"Mina ei soovitaks teil Tartusse praegu minna.”

Mehe pindmise viisakuse tagant õhkus irooniat ning ka tema teietamine oli kuidagi noriv.

"Miks siis?” üritas Laurentius vastu vaielda. Tegelikult ta muidugi teadis, milliseid vastuväiteid võiks Tartusse minemisele tuua.

"Halvad ajad. Ka professorid võtavad oma ülesandeid praegu väga laisalt. Suvi oli vihmane, nälg on vältimatu, kõik hinnad lähevad üles.

"See on igal pool nii.”

Laurentius libistas kiire pilgu üle mehe veidi põlastavalt uhke oleku ning oletas tema vööl rippuva lühikese mõõga järgi, et tegemist on aadlikuga. Tõenäoliselt. Nende kohta oli ta juba kuulnud, et Tartu on neile mingil põhjusel eriliselt vastumeelne.

Raili Welchi arvamuslugu

Kõigepealt - 5/5! Missugune ootamatu pärl, mida ma poleks küll ise leidnud ega oleks osanud ka otsima minna. Tänud Sulle, Marko Kivimäe, et oskasid nii ilusa tutvustusega huvi äratada. ELLU-s oli raamat olemas ja ka saadaval ja nii veetsin terve eilse päeva koos - mesilastega.

Kohe alguseks tahaksin esile tõsta “Autori märkusi” raamatu lõpus, mis valgustavad 17 sajandi teaduse seisu ja selgitavad elufilosoofiat. Soovitaksin alustada “Mesilaste” lugemist just sealt.

Lugu ise on sünge ja valus. Kumama jääb meekarva kollase valguse ihalus.

Mõni raamat on kohe mõeldud kindlal aastaajal või kindlates ilmastikutingimustes lugemiseks. Ja 40 C preeria kuumust ja seniidis päike ei haaku kuidagi aastaga 1696 ning Eesti vastikult vihmaste sügisilmadega. Kohati meenutas romaan - Niklas Natt och Dag “Stockholm 1793” - oma naturaalsuses haisude vallas, sest ka antud romaanis on tähtsal kohal kõikvõimalikud kehamahlad (veri, lima, okse, uriin, kollane ja must sapp). Samuti on eriti tähtsal kohal - mäda lehk...

Ja kui lugemise pausi tehes läksin prügi välja viima (ja posti tooma), siis - ümbrus oli tiine kaks nädalat ära viimata suurte prügikastide "uutest eluvormidest" (kohalik prügiveo firma streigib, mingi kuritegelike gruppide maade jagamine - a la Napoli), pluss igapäevane pealelõunane tuhandepealiste lehmakarjade liigutamine oli äärelinna toonud - nagu alati - raske sõnniku ja virtsa haisu .... Kombinatsioon missugune ja lämmatav hais haakus vägagi romaanis loodud ebameeldivate aroomide õhustikuga.

Aga parim lugemiselamuse katalüsaator oleks muidugi, kui lugeda hilisügisel kusagil Tartu kesklinnas, kus enamus romaani tegevusest toimub. Jaani kirik. Lai tänav. Mingis kohvikus, sest neid juba oli! Trahteris, sest neid oli igal pool. Aga peab valima lugemiseks laussajuga päeva. Kus endagi seisund on hall ja taevas madal ja elu vesine ja tunne märg ja kõikjal porine ja udu on kleepuv .... Jah, kraad melanhoolsust tuleks kindlasti kasuks.

Romaani sündmustik leiab aset ühe nädala jooksul. Leideni ülikooli bakalaureusekraadiga lõpetanud Laurentius on saanud stipendiumi õpingute jätkamiseks Tartu ülikoolis. Laurentius kannatab imeliku kurbuse all. Ehk on tal ka kuri silm, aga kindlasti on tal huumorid paigast ära. Ikalduse käes kannatav Liivimaa pole just parim paik ning ülikoolis ja väljaspool seda hakkavad arenema sündmused, mis on kohati hirmuäratavad. Peategelane on hästi valitud, sest võõramaalase pilgu kaudu saab autor paremini juhtida tähelepanu kohalikule eluolule, ümbritsevale närususele ja üha laiemaid mõõtmeid võtvale näljahädale. Romaanist leiab huvitavaid mõttevahetusi usudogmade, inimhinge olemuse, vaimude, tähtede seisu, haiguste põhjustajate ja uuenduslike ravimeetodite üle. Aga vana hea apteekri kärakas, habemeajaja aadrilaskmine ja kõiki haigusi parandav klistiir on endiselt auhinnalistel kohtadel meditsiini vallas.

Laurentius suhtleb professorite, tudengite, umbkeelsete ja nälgivate eestlaste ning salapäraste neidudega. On/oli papagoi puuris. On endasse kapseldumine. Üksindus. Teatud palavikulised paralleelmaailmad. On hallukad - või unenäod. Jõuetus. Ja pidevalt tilkuvad räästad. Ning nõiad. Kindlasti - nõiad.

Aga Laurentius jõuab isegi banketile, teatrisse, avalikule lahkamis-"etendusele"!

Kus asub inimese hing? Laurentius arvab, et inimese hing on nagu mesilased. See ei asugi pidevalt inimese kehas, vaid väljub väljahingamisel ja siseneb sissehingamisel - just nagu mesilased mesitarust.

Stiilne, originaalne - lihtsalt lummav lugu!

Pigem ulmežanri austajatele tuntud Meelis Friedenthali esikromaan «Kuldne aeg» pälvis 2004. aasta romaanivõistlusel kolmanda koha. Veel on ilmunud ta sulest - "Inglite keel" (Varrak 2016). Romaani "Mesilased" üheks tugevuseks ongi 17. sajandi meeleolu ja olustiku kirjeldamine nii, et lugejale poeb rõskus kontidesse. Inglise keelde tõlgiti 2017 pealkirjaga - The Willow Kind . Tõlgitud ka - hollandi, itaalia, tšehhi, läti, norra, ungari, bulgaaria, taani, albaania keeltesse.

Autor on ise öelnud, et tekst on suures osas ajendatud tema doktoritöö temaatikast, mis tegeles silma ehituse ja nägemisest arusaamisega keskajal. Keskaegne teooria valguse ja nägemise kohta jäi kehtima veel pikalt ning hakkas vahetuma teistsuguste käsitluste vastu alles 17. sajandi lõpus.

Meelis Friedenthal (24.okt.1973) on eesti kirjanik ja teoloog. Aastatel 2002 -2008 töötas Meelis Friedenthal Tartu Ülikooli usuteaduskonnas õppejõuna. Alates 2008. aastast on ta TÜ Raamatukogu erakorraline vanemteadur. 2008 kaitses ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas doktorikraadi (dr. theol). Tema väitekiri kandis pealkirja "Tallinna Linnaarhiivi Tractatus moralis de oculo" ja see käsitles 13 sajandi teoloogi - Petrus Limonges - käsikirja "Tractatus moralis de oculo". Meelis Friedenthal on võrguajakirja Algernon toimetuse liige.

Sümbolid, motiivid jm märksõnad (MT)

Lk 67 apodeemilised juhendid, apodeemiline – käsitleb reisimist

190 rigor mortis - Mõni tund pärast seda, kui inimene või loom sureb, muutuvad keha liigesed jäigemaks ja lukustuvad kohale. Seda jäikust nimetatakse rigor mortis

28 hing on nagu purist pääsenud lind. Lind harjub puuriga, ei saa sealt enam nii lihtsalt lahkuda

52 haigus tuleb inimesse väljast ja siseneb temasse meeleelundite kaudu – silmade, kõrvade, suu, nina, naha kaudu

53 mõru ja kurb lõhn, hais tiirles ninasõõrmeis, keha sisemuses nagu majavamm

56 tema lind Clodia

62 neiu nagu Clodia, kollased silmad

66 kirikukellad mõranesid oluliste ja õudsete sündmuste ajal, kuulutasid ette tulevasi hädaaegu

73 saabas võtab inimese juhtimise üle ja annab suuna

73 jalanõud lähevad sinna, kuhu neil on nõu minna

74 papagoi clodia, kes oleks ta juures, ajaks ära fantasmid, kataks need kinni

74 a hais keerles ninas tartusse saabumise hetkest, imbus jõe soisest porist

78 melanhoolia loomus, seosed kogemuste ja haigushoogude vahel, kuidas neid ohjes hoida, tulevad meeleelundite kaudu

82 võtavad midagi pähe, võimatu ümber veenda, väga ebausklik rahvas, ajavad nõidu taga

84 kurja silma kohta, silmad on hinge peegel, silmad väljendavad midagi omaniku kohta, hingeseisundit

91 aadrilaskmine, õigus oli linnaarstidel ja habemeajajatel

93 Katarsis, puhastumine, klistiir. Peale klistiiri oled uus inimene

97 kõiki neid on palju, arvutu hulk, nagu mesilasi Platon – head elu elanud inimeste hingsünnib mesilastesse voorus ja mesilane – metafoor on koostegutsemise metafoor

103 haigus on Kurat, eksitus, viga. Viga torkab kohe silma, hullus paistab kaugele, tekitab hirmu, fantasme, mälestusi

104 värvid olid jõukuse tunnus, maju ei värvitud, need olid kõik hallikastuhmi tooni

104 üliõpilased olid võõrad ja kauged, nagu valged luikavad linnud, lendavad üle sombuse taeva, elavad kusagil mujal, päikese käes

 105 luiged kui igatsus, melanhooliakui olid tarkust õppinud, üliõpilane, oli maailm juba pääsmatult teistmoodi, tagasiteed polnud

108 lux lucet in tenebris (valgus paistab pimeduses),  las ülikool olla selline valgus siin pimedal maal

110 kahvliga söömine liiga peen komme, söödi kätega

136 kuidas ümberringi kõik laguneb, on seosetu, mõttetu, aga äkki ootamatult on eesmärk, algus ja lõpp…kõigel on tähendus, sisu---- Clodia

148 Tartu kohvikukultuur

162 rahvas ebausklik, vaimud ja kuradid, forselius tegi koolid, kasutavad ka piiblit nõidumiseks

170 kõhus hakkas magus, tema sees oli nagu mesi

172 ma tean siin neid kõiki, nad on minu pärast surnud, kõike varjutab needus või kahetsus, mida ma teen, tahan andeks paluda

176 unenäod on nagu hallutsinatsioonid

183 Aleksander Suur toodi pärast surma kodumaale mesilaste mee sees, vahast sidemed ümber. Mesi säilitab ja hoiab, ravib melanhooliat

184 tuleb kui mesilassülem tühja tarusse, lahkub palaval päeval äkki sülemina

185 mesilastaru hing on hoida mesilasi. Nagu linnupuuri olemus on hoida lindu, muidu on puur ainult nime poolest

185  mesilased võivad tarusse haigust kanda (Vergilius), kogu taru muutub nakkuskoldeks, melanhooliaga samamoodi, lekib välja

189 sõda teeb inimese araks ja ebausklikuks

197 vanamees oli ellu ärganud, Laatsaruse sündroom

202 enne olid inimesed tema pilgust haigeks jäänud, nüüd on hakanud terveks saama

202 Clodia on selle põhjuseks ja

205 tema silmad olid kui kuld, nagu tume mesi, hingamine nagu sumin

206 nad vaatavad minu poole, tumedad ja kuldsilmsed, seljal krabisevad kilejad tiivad

Autori selgitused

208 nigredo protsessi algus

Rubedo, ülesehituse lõppfaas, tähendab ka kulda, mett, tervist, päikest

209 16.sajandil nõiad. Nõidus on seotud musta sapi ehk melan chole´ga

211 17.sajandi näljahädad1695-97 pidev vihm, viljsaak hävis,

211 elu ongi sagely haige, väärastunud, õudne, saatanlik

212 17.saj jooksul mõisteti eestis nõiduses surma 53 inimest, pooled mehed

 

Abistavaid materjale (vikipeediast)

Peeter Helme "Nädala raamat: Haisust, vihmast ja näljast muusade linnas" Eesti Ekspress, 28. mai 2012 (arvustus)

Arno Oja "Laurentius, melanhoolne mesilane" Sirp, 16.08.2012 (arvustus)

Märt Roosna "Raamat valitud seltskonnale" Õhtuleht, 27. juuni 2012 (arvustus)

Peeter Helme "Meelis Friedenthal. Mesilased" Klassikaraadio, 18.05.2012

Kaarel Kressa "Meelis Friedenthal kirjutab ikalduse, alkeemia ja teaduspioneeride ajastust" EPL, 19. mai 2012 (intervjuu)

Kristjan Sander "Maagilise historitsismi piiridel" Algernon, september 2012 (arvustus)

Sven Vabar "Meelis Friedenthal *"Mesilased"" Eesti Ekspress, 22. detsember 2012 (arvustus)

"Meelis Friedenthali romaan „Mesilased"" Tartu Ülikooli Kliinikum, 31. jaanuar 2013 (lühiintervjuu)